Jānis Rozentālsi (1866–1916) elulugu ja looming kinnitavad ilmekalt Läti kunstnike kasvavat sotsiaalset ja rahvuslikku eneseteadlikkust 19. ja 20. sajandi vahetusel.

Kodumaal saavutas maalikunstnik esmakordselt laiema tunnustuse 1896. aastal Läti etnograafianäitusel koos oma rahvuslikult patriootlike kaasaegsetega „Rūķise“ ringkonnast, kes propageerisid ideed teenida oma rahvast ja kujutada nende elu kunsti kaudu.

Koos Vilhelms Purvītise ja Johans Valtersiga oli Rozentāls üks väheseid kaasaegseid, kes tõi Läti kujutava kunsti 1900. aasta paiku Euroopa suuremate kunstikeskuste silmapiirile lähemale.

Impressionistlikus kodustseenis „Terrassil“ („Veranda Capril“) on jäädvustatud hetk Capri saarel – seda armastavad kirjanikud, kunstnikud ja rändurid. 1912. aasta suvel oli see üks viimaseid peatusi maalikunstniku teekonnal läbi Itaalia koos oma naise Elliga.

Ronitaimedega varjutatud ja otsese päikesevalguse eest kaitstud pergolas on kujutatud puhkajaid intiimses idüllilises keskkonnas einet nautimas. Esiplaanil, ühe valge laua taga istumas, on kunstnik maalinud iseenda ja Elli heledates rõivastes.

Soome metsosopran Elli oli enne abiellumist Itaalias laulmist õppinud. Sellelt teekonnalt naasis ta mitte ainult kunstniku kaaslase, modelli ja nende kolme lapse emana, vaid ka inimesena, kes oli sügavalt seotud kunstniku loomingulise eluga.

Fragmentidena üles ehitatud kompositsioon kannab endas uurimusmaali värskust – meeleolult muretu ja kerge, värviküllane ning esteetilistest toonidest kumamas, kõik läbi imbunud plein-air valguse virvendavatest peegeldustest.

Rozentāls modelleeris vorme maalikunsti tundlikkusega, kasutades dünaamilisi ja mitmekesiseid ühe pintslitõmbe tehnikaid. Signatuuri ja kuupäevaga kaasneb märkimisväärselt loomiskoht – „Jan Rosenthal Capri / 1912” – mis on tema õlimaalidel haruldane näide.